Lugu aja puudutusest ja puudutuse ajast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas ja millest laulu- ja tantsupeo idee ajast ning puudutusest sündis?
Idee sündis laulu- ja tantsupeo ajal kogetud vägevast tundest. Tundest, mida laulu- ja tantsupeod kannavad ja annavad.
Pea veerand sajandit on vaba Eestit ehitatud – mingid eesmärgid on saavutatud ja ehk on just nüüd aeg mõelda sellele, mis võiks olla järgmised sihid. Korraga tundus, et see, mille järele täna janunetakse ongi puudutus – tunne, et me ei ole üksinda, tunne, et inimestes on kasvanud soov märgata. Aja jooksul on tehtud ja saavutatud palju, aga mõnel juhul on selle hinnaks olnud teised inimesed. Aeg, mida võtame teistele inimestele. Puudutuse ideed üleskirjutades ja ka nüüd, napid kuu enne pidu, olen märganud, et õhus on sarnaseid mõtteid ja lootusi palju.
Kas võib öelda, et “aeg” ja “puudutus” on inimesteni jõudnud? Aeg on puudutuseks küps?
Tundub, justkui käimas oleks mingit sorti kolmas ärkamisaeg. Ühiskond on tervikuna väga ärksaks muutunud. Inimesed on selgelt aktiivsemad, räägivad rohkem kaasa, panevad käed külge ja “Teevad ära!”. Tundub, et inimesed on oma rolli ühiskonnas selgemalt mõtestamas. Olulised asjad lähevad paljudele korda. See puudutab. Igaühel on oma arusaam laulu- ja tantsupeo tähendusest, igaühel on selle peoga oma suhe, oma tunne, oma äratundmine. Nii nagu inimesi puudutavad ka erinevad asjad. Tundub, et ollakse valmis laskma end puudutada ja jagama seda tundmust ka teistele enda ümber olijatele. Tore, kui puudutuse peost innustunult saaks vähemalt mingil määral olulisemaks küsimus “Mis on pildil õigesti, mis on see, mis on päris?”, selle asemel et aina tegeleda küsimusega “Mis on pildil valesti?”
Mis on see, mis sind laulu- ja tantsupeo juures kõige enam puudutab?
Laulu- ja tantsupidu toob meis välja parimad küljed. See on (ühte)kuuluvustunne, mis meid ühendab. Sellised sõnad nagu isamaa ja isamaa armastus, mis muidu tunduvad ehk isegi liiga suured, et neid ülepea öelda julgeks, kõlavad laulu- ja tantsupeol loomulikult, õigesti ja päriselt ning pole võimalik, et sedalaadi tunded peolist ei puudutaks. Igal laulupeol on alati sündinud erinevad imed. Läheneva peo ühe puudutuse imena jääb mulle kindlasti alatiseks meelde Hando Runneli luuletus “Puudutuse ime”, mis sündis puudutuse ideest saadud inspiratsioonist tõepoolest ühe hetkega ning mis kõneleb selle peo mõttest võimsalt, isiklikult ja väga puudutavalt. Samuti Kristiina Ehini sulest sündinud laulupeo nimilugu “Puudutus”, mis samuti on ju selle peo üks puudutuse imedest. Nendes teostes saab meie puudutuse-peo mõte väe jõuda kõigi nendeni, kes võtavad hetke nende sõnade lugemiseks ja ütleksin isegi – kogemiseks. Kõik see puudutab, liigutab, rõõmustab, teeb õnnelikuks ning mõnes mõttes oma suurusega isegi justkui pisut hirmutab. Just selle suuruse ja väe mõttes. Ja selliseid puudutuse imesid on sel teel tegelikult väga-väga palju!
Kuidas aeg ja puudutus laulu- ja tantsupeol omavahel põimuvad?
Nii nagu kõik varasemad laulu- ja tantsupeod, sünnib ka see pidu meie kõigi ühisest pingutusest. Ma tõesti väga soovin, et iga eestlane kordki elus saaks võimaluse laulu- ja tantsupeo tunnet väljakul, külg-külje kõrval tuhandete teiste õnnelike inimestega kogeda. Sest tundub, justkui sünniks me seal väljakul rahvana üha uuesti. Puudutuse ideega tegeledes, sain peagi aru, et see, mis tegelikult puudutab, ongi aeg, sest just aeg on see, mida neil puudutuse hetketel teineteisega jagame. Keegi on võtnud palju-palju aega, et selgeks õppida laulud ja tantsud ning keegi võtab aega ning tuleb selle esitamisele kaasa elama. Sellised hetked puudutavad. Laulu- ja tantsupidu on hetk, mil vaatame ajas tagasi, aga mõtleme ka sellele, kuidas näevad kunagi meie järeltulijad praegust aega. On meie igaühe endi teha, milline on meie aeg ning selle lugu!