Vihma ei saja, kuid taamalt paistavad tumedad vihmapilved. See ei sega inimesi Järva-Jaani Orina mõisa ette kogunemast. Valitseb ootusärevus. Nad ei oota vihma, vaid laulu- ja tantsupeo tuletõrvikut. «Ehk on aega paar sõna juttu vesta?» küsin Järva-Jaani rahvariietes naistelt. Pilgud pöörduvad ühes suunas. «Eks Silva räägib,» ütleb hääl tagant.
Silva Kärner on kohaliku gümnaasiumi õppealajuhataja ja külaelu eestvedaja. «Mul pole kaua aega rääkida,» kostab naine ja ütleb, et peab tule saabumisel kõnet pidama.
Ühtäkki... vaikus. Rõõmuhõisked. Algab ärev sagimine.
Tuletõrvik saabub kümme minutit plaanitust varem. Silva sätib end kähku mõisatrepi jalamile, seitse Järva-Jaani rahvariietes memme koonduvad tema ümber. Tegelikult ei pea Kärner kõnet, tegu on luuletusega.
Märkan rahvariietes vanahärrat. Kas laulu- ja tantsupeost osa võtate? Enam mitte. Tema esimene tantsupidu oli 1947. ja viimane 1985. aastal. Külalisena kavatseb ta ka sel aastal kohal olla.
«Aga «Tuljakut» ikka vihute?» «No «Tuljakut» saab ikka vihtuda! Nii kaua, kuni karku all pole,» lausub Lembit Jüriso ja osutab oma jalgratta spidomeetrile. See näitab 69,8 kilomeetrit. Just nii palju on ta koos tuletoojatega neljapäeval sõitnud.
Viis minutit enne seitset saabub tuli Järva-Jaani kiriku ette. Kiriku ees peatub ka kohaliku vanatehnika varjupaiga juhataja roheline kastiauto.
Saabub kohalik hallipäine prominent, kunagine Eesti Rahvusmeeskoori dirigent ja laulupidude üldjuht, peagi 85. sünnipäeva tähistav Kuno Areng. Saabub ka vallavanem ning tuletoojad annavad kirikule üle laulupeotulest süüdatud laterna, mis tuuakse kirikusse hoiule.
Kiriku ees on vähemalt paarsada inimest, teiste hulgas ka Eesti Teaduste Akadeemia meeskoor ja Rakvere kammerkoor Solare. Rahvas siseneb kirikusse, ja seda üllatavalt kiiresti. «Istuge edasi, see kirik mahutab viissada inimest,» hõikab eakas kiilaspäine turske mees.
Kirik on täis. Mõned seisavad veel ka kiriku vestibüülis. Minutipealt kell seitse algab kirikuõpetaja Katrin-Helena Melderi sissejuhatus. Esimest kontserdipala juhatab Areng ise. Teenekas dirigent ja kammerkoor võtavad istet. Jätkab meeskoor ja kõlab «Sanctus».
Esimeste kõrgemate nootide kõlades valitseb publiku seas totaalne vaikus. Ei piiksugi. Olgugi et auditooriumi hulgas paikneb vähemalt kümmekond sülelast. Kui meeskoor esitab laulupeolaulu «Mis on inimene?», poetab pisara nii mõnigi publiku hulgast.
Kell kaheksa peab algama Järva-Jaani simman, kus nii kohalikud kui ka lähiasulate elanikud rahvatantsu vihuvad. See toimub vanatehnika varjupaigas. Seal on üle 400 masina, enamik nõukogude päritolu.
Rahvas ootab ja moodustab umbes sajameetrise inimketi vanatehnika varjupaiga väravast kuni peoplatsini. Paljud ootajatest on rahvariietes. Kõik inimketti ei mahtunudki, osa vaatab eemalt.
Kümme minutit pärast kaheksat saabub Järva-Jaani rahvariietes vanem proua jalgrattaga, korvis kotike, ja sõidab väravast sisse, inimketist mööda, otse peoplatsi poole.
Viis minutit hiljem paistab taamalt tuletoojate kolonn. Kõige ees sammub poliitik Rein Lang, sinistes teksapükstes, hõlmad lahti, prillid ninal, ja lippab kähku väravast sisse.
Saabub tõrvik. «Võtame käest kinni!» hõikab korraldaja. Inimesed võtavad ja tõrvik usaldatakse inimketi hoolde. Tõrvikut antakse edasi käest kätte.
Noored esinevad viiulipalaga, pärast süütab vallavanem Arto Saar laulupeotõrvikuga lõkke.
Vallavanem pole pintsaklipslane. Ta on rahvariietes, vohava, kuid korrektselt piiratud habeme ja patsi pandud juustega noor mees. «Ja peo lõpuni põleb siin tuli,» lausub Saar vaiksel toonil.