Dirigent Lonnie Cline tuleb koos oma kooriga ikka ja jälle laulupeole, sest kes armastab muusikat, armastab tema sõnul ka Eestit.
USA koorijuht: Eesti on maailma laulupealinn
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
USAs Oregoni osariigis tegutsev kammerkoor Unistus tuleb laulupeole juba kolmandat korda. 30-liikmelise koori juht Lonnie Cline kannab T-särki kirjaga «Welcome to Estonia» ja riigivapiga sõrmust ning arvab, et laulupeolt saadud positiivsed emotsioonid saadavad inimesi kogu ülejäänud elu.
See on teie kooril juba kolmas kord. Mis teid ikka ja jälle siia tagasi toob?
Paljud Ameerika sõbrad ja tuttavad on minu käest korduvalt küsinud, miks me Eestisse tuleme ja seda kõike üldse teeme. Ma vastan neile veidi liialdades, et iga teine eestlane laulab kooris ja ülejäänud tantsivad rahvatantsurühmas. Kuhu mujale me peaks siis oma kooriga minema? Eesti on täpselt õige koht.
Minu arvates on Eesti üleüldse maailma laulupealinn. Kus mujal võiks näha esinemas 30 000 lauljat, kes tähistavad lauldes niivõrd uhkelt oma kultuuripärandit ja keelt? Teised kultuurid teevad seda ka, aga ma arvan, et Eestis tehakse seda kõige tähendusrikkamalt.
Kuidas teil üldse Eesti ja siinse koorimuusika vastu huvi tekkis?
Mäletan hästi, kui olin 1993. aastal Vancouveris Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontserdil. Nad esitasid Arvo Pärdi ja Tõnu Kaljuste loomingut. Me kuulasime neid teiste tunnustatud USA koorijuhtidega ja leidsime, et nad on maailma kõige parem koor.
Veidi hiljem alustasin Veljo Tormise loomingu kuulamist, püüdes aru saada, mida see kõik endast ikkagi kujutab. Hakkasime tema lugusid oma kooriga laulma. Sellest ajast peale on mul Eestiga väga oluline ja tihe side.
Te tundute olevat Eestist väga sisse võetud. Kuidas on lood teie kooriliikmetega, kes on valdavalt nooremapoolsed USA üliõpilased? Kuidas nemad end laulupeol tunnevad?
Nad on samamoodi põnevil. Nii nagu mina, on ka nemad avastanud, et Eesti fantastiline koorimuusikatraditsioon ütleb väga palju head kohaliku kultuuri, keele ja selle maa olustiku kohta üldiselt. Muidugi ka see, et Eesti laulis end 1980ndate lõpus vabaks, on piisav põhjus siia tulemiseks ja selle fenomeni mõistmiseks. Eesti koorimuusika intensiivsus on täiesti vastupandamatu. Igaüks, kes armastab muusikat, hakkab armastama ka Eestit.
Minu jaoks on see ikkagi pisut üllatav, et ameeriklased, kes pole varem tõenäoliselt Eestist midagi kuulnudki, tulevad siia ja on sellest kõigest väga vaimustatud.
Ma ütlesin oma koorile, et kui nad tulevad Eestisse ja võtavad laulupeost osa, leiavad nad siit inimesi ja emotsioone, mis saadavad neid kõige positiivsemal moel kogu edaspidise elu. Ma mäletan üht kontserti, olime Tallinna vanalinnas Vana Toomase juures ja laulsime «Koitu», «Tuljakut» ja «Laulu Põhjamaast». Hirvo [Surva] hõikas nii muuseas enne kuskil välja, et üks Ameerika koor laulab natukene. Ja siis mingil hetkel tuli hulk inimesi meie juurde, ronisid treppide peale ja plaksutasid pärast igat laulu. Pärast seda kontserti mõtlesime küll, et kus mujal seda juhtuks.
Teie koor Unistus – nimi viitab, et olete spetsialiseerunud vaid eesti koorimuusikale ja laulupeol esinemisele. Kui kaua te laulupeoks valmistute?
Meie koor tegeleb väga erinevast kultuuriruumist pärit muusikaga, kuid tõsi ta on, me oleme eesti koorimuusikast väga sügavalt sisse võetud ja kõik kavas olevad lood selgeks õppinud. Sel aastal on meie repertuaaris 90 lugu, mida laulupeol laulame.
Mida hindate just eesti koorimuusika juures?
Hindan seda väga kõrgelt. Eestis alustavad inimesed koori juhatamist või dirigeerimist väga noores eas ja nad on erakordselt head ja hästi ette valmistatud. Nii ka orkestrid, kes neid saadavad. See on väga imetlusväärne, kuidas nad oskavad luua ja esitada ühiskonna jaoks olulist muusikat.
Kas teie koor saab aru ka kõikide laulude sõnadest, nende sügavamast tähendusest?
Muidugi saavad nad aru, see on äärmiselt oluline. Kui laulaksime seda, millest me aru ei saa, oleks see väga halb. Samas on need niivõrd hästi kirjutatud lood, et tihtipeale mõistame ka sõnadeta, millest üks või teine lugu räägib. Loo mõte jõuab meieni meloodia abil.
Missugune lugu teile endale kõige rohkem meeldib?
Mulle meeldivad kõik lood. Piltlikult öeldes: see, mis lugu meile ette pannakse, ongi mu lemmiklugu. Kuid minu süda kuulub ikkagi Veljo Tormisele. Pean väga lugu ka Miina Härma, René Eespere, Urmas Sisaski jt loomingust. Teil on palju võrratuid heliloojaid.
Kui muusika kõrvale jätta, siis mis teile veel Eestis on positiivselt silma hakanud?
Eesti meenutab mulle teatud määral Oregoni, välja arvatud muidugi see, et jõed ja mäed on siin palju väiksemad. Mulle meeldivad väga ka siinsed inimesed, nende külalislahkus, siirus ja hingesuurus on imetlusväärne. USAs on silmakirjalikkust ja small talk’i tunduvalt rohkem.
Kuigi laulupidu on alati väga oluline ja oodatud sündmus, leidub inimesi, keda see tüütab. Seda enam, et lauluväljakul on niivõrd palju rahvast ja esinejaid, et tihtipeale on võimatu istekohta leida. Ka esinejatel on palju ootamist.
Laulupidu on Eesti rahva Super Bowl (Ameerika jalgpalli liiga NFLi finaalmäng, mis on USA vaadatuim televisiooniülekanne – L. R.). Ma saan aru, et peab ootama ja nii edasi. Aga kui kaua pidi Eesti rahvas ootama iseseisvust? Ma arvan, et ei ole palju nõutud oodata oma või enda lemmikkoori esinemist. Laulupeo traditsiooni hoidmine nõuabki kannatust ja aega, kuid see on seda väärt.
Lennart Ruuda on Postimehe uuriva toimetuse suvereporter.
Esinejaid 15 riigist
• XXVI laulupeol on välisriikidest esindatud Austraalia, Belgia, Iirimaa, Kanada, Norra, Rootsi, Saksamaa, Soome, Šveits, Taiwan, Ukraina, USA, Inglismaa ja Venemaa.
• Väliseesti laulukoore on kokku 21, neist kõige rohkem Kanadast (6).
• Välismaa laulukoore tuleb laulupeole 11.
• Kokku esineb laulupeol ligikaudu 1050 välisriigi lauljat.
• Esimest korda külastab Eestit orkester Taiwanist, samuti saab esimest korda pärast taasiseseisvumist näha koori Venemaalt.
Allikas: PM