TuleTulemise 18. päev – 2. juuli. Kuivad jalanõud ja otsatu rõõm

Äraütlemata suur on tuletulijate rõõm, sest hommikul tervitavad meid kauaoodatud päikesekiired. Positiivse laengu annavad ka Vääna koolivõimla ukse ette kuivama jäetud sokid ja tossud, mis on nüüd niiskusest priid. Kuid millest sa elad ja hingad, mida võid tunda... kui ärkad hommikul, päev pärast suurejoonelist, kuid ääretult vihmast tuletulemist.

Suurem osa päevast möödus küll bussi kaitsva esiklaasi taga, kuid miskipärast kostus hommikul suust vaid hääletu «tere» ja ninalöristamine. Ainukesed, keda Vanajumal vist armastab ja vihkab samal ajal, on ratturitest tuletoojad. Kastab neid vihma sisse, kuid tervist ei kanguta. Meeleolu ammugi mitte. Sära silmis, päike taevalael: mis elul viga, võime jälle rahulikult kruiisima hakata.

Sõit marsruudil Suurupi alumine tuletorn – Pangapealse lasteaed – Harku vallavalitsus – Harku mõis – Saue valla kultuurikeskus Laagris – Saue tammik – Üksnurme küün – Saku vallavalitsus – Metsanurme küla võib alata.

Suurupi tuletorni juurest saadavad tule teele kohaliku Meretule naiskoori meloodilised tänusõnad ning kaunis pilvitu taevas. Ees ootab 40-kilomeetrine teekond Põhjasuunal. Kuigi Tallinn on vaid kiviviske kaugusel, käib tuli veel kui kass ümber palava pudru, et harjumaalastel end puudutada lasta.

Muraste vaateplatvormil kohtub tuli merega ning meenutab, kuidas 2009. aastal viimati liiguti mööda veeteed Tartust Tallinnasse. Seda meenutavad tuletulijad, kellest suurem osa on ränkraske teekonna ka sel korral ette võtnud. Teretused vahetatud kinnitab tuli keha Muraste külaseltsi munavõi-leivaga, et seejärel Pangapealse lasteaia maimikute laulu ja tantsu nautida.

Tabasalu Tantsumemmede üdini tore esinemine järgmises tulevahetuspunktis pani kõigil silmad särama. Mis sellise emotsiooni pealt viga Saue poole teele asuda?

«Rahulikku ja toredat edasist teekonda!» kaigub veel Saue tammikus. Teekond jätkub: taevas sirab päike, paar pilvelaiku on sinna ära eksinud, kuid seda vaid hetkeks, sest üsna peab lööb taevas sulaselgeks. Üksnurme küünis kuuldub kordi neli TuleTulemise laul, enesele teadmata laulavad kõik kaasa. Naljalt keegi enam laulusõnadega ei eksi.

Saku Vallavalitsuse ees käib kõva rahvatantsu vihtumine, tulevahetuse ringi saadab orkestri mürts-kärts. Osa rahvast tunnistab, et peole tuldi puhtjuhuslikult. Parasjagu sõideti poodi, kuid siis märgati, et vallamaja ette on kogunenud palju rahvast. Seda tuldi vaatama ja jäädigi peole. «Ülilahe kogemus!» tunnistavad nad.

Alustame teekonda Saku Vallavalitsuse eest Metsanurme külla. Tee on vaevaline, kolonn venib pikaks ja peenikeseks. Selja taha tekib järjest suurem arv autosid, kes vist koguvad kilomeetrite kõrvale ka pahameelt. Järgmisel hetkel teeb üks Mercedes viimasest saateautost möödasõitu ja ratturid satuvad tõsisesse ohtu. Läbi õnne suudab auto ennast siiski kolonnist läbi suruda. Ülejäänud autod kannatavad selle teekonna ära, pöörame Metsanurme teeotsast sisse ja vabastame maantee. Võime vanduda, et kuuleme kuskilt sügavat ohkamist. Või tuleb see ratturite hulgast?

Sellist asja, et tänavad on täis muusikat, simmaniplatsile minnakse lauldes ja/või pilli mängides, ei kohta Eestis tihti. Tee peal lihtsalt ei kuule vaikust ja see meeldib meile.