Turvatöötajad võisid lasta inimesi, kes enam seista ei jaksanud, taraga eraldatud alale, ütles lauluväljakut turvanud firma G4S Eesti teenindusjuht Kristiina Eelmaa.
Kes julgesid küsida, lasti laulupeol ka piiratud alale
7. juuli 2014, 16:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kui oli näha, et meie juurde tuli mõni inimene, kes tõesti vajas seda istekohta, siis me seda ka tegime,» ütles Eelmaa Postimehele.
Mis põhjendusega oleks pidanud minema turvatöötaja juurde, et inimest sinna istuma lastaks?
Leppisime korraldajaga kokku, et kui inimene tuleb ja ütleb, et ta ei jõua enam seista. Kui näeme näiteks, et on vanem inimene ja ei jõua enam seista. Tõesti, kohti ju eespool enam ei olnud istumiseks. Selline oli meie omavaheline kokkulepe.
Kas ka need turvatöötajad, kes taga nõlva peal kõndisid, võisid seda inimestele öelda?
Ei, üldjuhul ikkagi seal platsi peal.
Inimesed pidid siis ise minema ütlema neile?
Jah, sest see on nii kaugel see tulek – see lihtsalt ei ole võimalik. Pigem ikka seal, kus oli plats ja üldine mass, oli seda suunamist justnimelt varjulisse kohta.
Ise pidid minema sinna ukse juurde ja ütlema, et tahaksid istuda?
Jah. Platsil ja üldises massis oli pigem suunamist varju alla. Paljud ei märganud endale ise peavarju panna. Sellest tuli ka terviseprobleeme. Suunasime nad puu alla istuma.
Mingil hetkel lasti lapsi ja ka turvamehed ise tulid laulukaare alla. Kes seda otsustas ja kuidas see käis?
Kõike ei hooma ülevalt. Istusin operatiivstaabis. Seal võis olla ka meeskonnapoolseid otsuseid. Kui meie turvatöötaja ikkagi näeb, et on vajadus...
Vajadus oli kaks päeva.
Me ei saa seda ju reguleerida. Meile on ette antud reeglid, mille alusel me inimesi sisse laseme.
Kelle otsus see oli?
Seda ma ausalt ei tea. Alati teeb sellise asja korraldaja.