INTERVJUU ⟩ Marika Pärk ja Margus Luur - hindamatu tandem laulupeo vägede juhtimisel

Marika Pärk ja Margus Luur. Foto: Erakogu

Laulupeo suurepäraseks teostumiseks on vajalik tuhandete inimeste töö erinevates valdkonandes. Laulupeo kavajuhil Marika Pärkil ja liikumisjuhil Margus Luuril on omas vallas pikaajaline kogemus, mida nad nüüd noortele on üle andmas. «Raskeid hetki kompenseerivad igasugused väikesed ja suured positiivsed hetked, neist ülevaim on muidugi ühislaulmine peo lõpus,» leiavad nad.

Laulupeo kavajuht Marika Pärk ja liikumisjuht Margus Luur on mõlemad tegevad laulukooris, kuid laulupeol lauljana ei osale. Mõlemad veavad eest ka Pärnu kontserdimaja tegevust, Marika Pärk kontserdimaja juhataja ja Margus Luur haldusjuhina. Intervjuus räägivad nad oma tööst laulupeol, mis peab tagama peo kavajärgse kulgemise ja sujuva rahvamasside liikumise. Marika ja Margus on kolleege austavad, kokkuhoidvad, soojad ja lustakad ning rõhutavad, et kahekesi ei tee nad midagi, kõik on koorilauljate ja kolleegide ühine panus.

Margus Luur, täidate liikumisjuhi ülesandeid. Milles seisneb liikumisjuhi töö?

Margus: Laulupidu hõlmab laulmise juures ka kooride lavale ja sealt maha liikumise. Liikumise juhina juhin rivistajate meeskonda, keda on 12. Nad töötavad laval, väravates, lava all (kahel korrusel) ja lava taga ning rivistavad koore ja orkestreid, juhatavad neid õigel hetkel õigetest väravatest õigetesse kohtadesse laval. Kõige selle koordineerimise aluseks on lavaplaanid, mis näitavad, kuidas koorid ja orkestrid hääle- ja pillirühmade kaupa laval paiknevad. Lavaplaanid on mul eelnevalt kunstiliste juhtide kinnitatud kavade alusel koostatud ning liigi- ja kunstiliste juhtidega läbi arutatud. Samuti on mul valmistatud vastavad rivistussildid, et inimesed teaksid, kus nad vajalikul hetkel rivistuma peavad. Suhtlen kontserdi ajal helipuldi, raadiotorni ja televisiooniga. Osalen lava- ja helitehnika ülesehitamisel, jälgin, et kõik see saaks ka turvaline, ei oleks liigseid kaableid, kaamera- või mikrofonijalgu. Kõik peab olema korraldatud sujuvalt ja turvaliselt, see on ka Päästeameti nõue.

Marika Pärk, teie olete laulupeo kavajuht. Milles seisneb kavajuhi töö?

Marika: Kavajuhi töö aluseks on stsenaarium, mille on koostanud laulupeo lavastaja ja kunstiline juht. Hoolitsen selle eest, et kava jõuaks sujuvalt ja kenasti publikuni. Soovin, et ka lauljad pidu naudiks, sest see on ju nende pidu!

Eeltööna vaatame koos liikumisjuhiga läbi repertuaari, kuidas koorid peavad seisma, milline on mitmehäälsus, kas ja millal on kellegi soolo, et ta kindlasti paigutuks võimendatud alale. Kõige keerulisem on ühendkooride paigutamine nii häälerühmade kui ka lauljate rohkuse tõttu. Tuleb arvestada liigijuhi soove ja traditsioone, mille järgi mõned koorid peavad seisma kindlas kohas. Tuleb jälgida ka visuaali, et kõik ilus välja näeks.

Põhitöö hõlmab enne kontserti ka proovide läbiviimist, kus tuleb hoolitseda selle eest, et kõik sujuks, nt koordineerida dirigente laval, et õige dirigent oleks õigel ajal puldis, jälgida, et igaüks teeks proove neile etteantud ajaraames, hõigata dirigendile, kui tema prooviaeg on läbi – vahel on see päris keeruline. Mõnikord olen julgustanud pulti tõusmist ootavaid noori dirigente ja sisendanud neisse usku, et kindlasti tuleb kõik hästi välja.

Tihe suhtlus käib liikumisjuhiga, televisiooni ja teistega, näiteks liikumisjuhilt saan info, et koorid on nüüd laval, aga kui televisioon ütleb, et neil intervjuu veel käib, siis tuleb mul dirigendile öelda, et ta peab veel ootama ja annan märku, kui on õige hetk pulti minna. Nüansse on hästi palju.

Kui kaua te seda tööd juba teinud olete?

Margus: Minu esimene pidu rivistajana oli 1997. aasta noortepeol, s.o 26 aastat tagasi. Liikumisjuhi vastutuse võtsin aastal 2002.

Marika: Mina alustasin 16 aastat tagasi, aastal 2007. Ajaga oli liikumise korraldamise maht aina kasvanud ning kui Aet Maatee Laulu- ja Tantsupeo SA juhiks sai, tulid uued tuuled, loodi täpsed stsenaariumid ja vahetekstid ning vajadus abi järgi muutus juba möödapääsmatuks.

Millised teie omadused või oskused on tulnud selles töös kõige enam kasuks?

Margus: See, et olen koorilaulja. See on põhitugi andes ettekujutuse, kuidas koorilauljaga suhelda – kuidas ta mõtleb, millised on tema vajadused. Olen laulnud alates 8. eluaastast, nii et kahe aasta pärast saab 60 aastat. Samuti tuleb kasuks huumorimeel ja võimekus kriitilisel hetkel leida olukorrast positiivne.

Marika: Kogemus koorijuhina: oskus suhelda nii koorilauljate kui ka dirigentidega. Läbi selle, et olen ise koorijuht, on meil ka sarnane huumor ja nii on võimalik kergemini läbi tulla keerulistest momentidest ilma, et peaks kellegagi pahandama. Pinget on õhus niigi palju, seda tuleb pigem maha võtta, mitte juurde luua.

Seega kõva hääl siin oluline ei ole.

Marika: Kõva hääle ja olulise võime näha kukla taha on mulle kasvatanud poistekoori juhtimine. Aga valju häälega laulupeol midagi teha ei ole tõesti, see kõik on liiga mastaapne ja selleks on tehnika. Oluline pole mitte hääletugevus, vaid pöördumine ja hääletoon.

Laulate mõlemad kooris, aga kuidas tunnete end, kui laulupeol kaare all laulda ei saagi? Või laulate siis seal, kus parasjagu olete?

Marika: Kui muul ajal ei laula, siis lõpus ikka, kui ühendkooride ehk finaali ajal koguneme meeskonnaga ümber puldi. See on väga ülev ja võimas tunne siis kõik koos laulda!

Margus: Tasakaal laulupeol laulmise ja rivistamise vahel on ikkagi laulmise kasuks, sest lauljana oli minu esimene laulupidu 1969. aastal. Nii et pole hullu midagi.

Praegu olete mõlemad oma ülesannetes kogenud, aga kuidas mäletate algusaegu?

Marika: Minu puhul amet oli uus mitte ainult mulle, vaid ka korraldajale, nõnda tuli kohapeal ise õppida ja aru saada, mida on vaja teha.

Margus: Õppimine käib kohapeal, nagu rahvamuusika puhul: kuulmise järgi, suulise pärimuse teel, meelelt meelele. Kord oled õppija, aga hiljem tuleb juba ise teadmisi noorematele edasi anda. Tänavu meil Marikaga on kõrval kaks noort, keda me välja koolitame ja kogemusi edasi anname, et järjepidevus ei katkeks.

Kes nad on ja kuidas teil koostöö on sujunud?

Margus: Priit Oks on andnud nõusoleku olla minule abiks ja võtta järgmiseks peoks töö üle. Koostöö on läinud hästi, tegime kahasse valmis lava- ja liikumisplaanid, ta on samuti koorilaulja ning hea inimestega suhtleja.

Marika: Kaisa Lõhmus on teine, tema on juba varem rivistamisel abiks olnud ja eelmisel korral täitis kavajuhi assistendi ülesandeid olles abiks näiteks solistide laval, kus oli varasemast rohkem tegevust ning aitas lilletamistel ja pärjatamistel.

Kui õnnestub töö neile üle anda, millega siis vabanenud aeg täitub?

Margus: Laulame ja läheme lavale. Tegelen mitmes valdkonnas, muu hulgas õpetan Pärnus lastele Teppo tüüpi lõõtspilli, mu õpilased osalevad ka rahvamuusikapeol. Saan vast kattuvaid tegevusi vähemaks.

Marika: Jah, vaatame siis, kuidas kaare all lauljana jälle olla on ning jätkan koorijuhi tööd.

Milliseid ootamatusi teil peol ette on tulnud? Millised on sellised hetked, kus mõtlete, et mitte iial enam…, siis aga jälle naudite ja tahate tagasi?

Marika: Neid hetki ikka tuleb, näiteks kui rongkäik on viibinud väga pikalt, siis ka kontserdi algus ja lõpp viibivad, õues läheb juba pimedaks, millega lauljad pole arvestanud ja nooti ei näe või kui lausvihma sajab, keegi käitub liiga emotsionaalselt ja muud sellised olukorrad. Aga siis keegi tuleb ja patsutab õlale, ütleb hea sõna, see tõstab tuju ning muidugi lõpus finaal ühendkooridega on see, mis loob tunde, et kõik on hästi läinud ja oleme üheskoos võimsa asjaga hakkama saanud.

Hea meel on ka sellest, kui on tulnud korraldus, mis pole mulle olnud vastuvõetav, oleme endale kindlaks jäänud ja situatsiooni saanud lahendatud nii, et kõik on rõõmsad. Näiteks ükskord oli korraldus jätta mudilaskoorid lõpu ühendkooridest välja, aga me ei teinud seda, kõik mummud korraldasime lavale. Teine äärmus aga on see, kui lavale saadetakse liiga palju rahvast, laululava ei ole kummist ning tuleb arvestada, et kõigile õhku jätkuks ja oleks tagatud turvalisus.

Margus: Ootamatusi ja kiirelt lahendamist vajavaid seiku on pidevalt. Näiteks on orkestris mõni puudu, kes ei tea, et ta peab olema juba laval. Või turvamees ei tea, et mõni konkreetne inimene kuulub nende sekka, keda tohib väravast läbi lasta, kellelgi on vale värvi käepael jne.

Möödunud, 2019. aasta üldlaulupeol kõige suurem ootamatus oligi rongkäigu maht ning peonädalal tekkinud arusaam, et antud ajaraamidesse rongkäik ja rivistus ei mahu. 24 000 inimest pole võimalik rivistada, kui rongkäik alles tuleb. Meeskond kogunes, mõeldi lahendus ning koos Marikaga tegime siis eelnevalt vajalikud sildid ja korraldasime muu logistika. Selle tulemusel panime avaühendkoori 24 000 lauljat lavale ilma eelneva rivistamiseta. Kõik tuli välja, aga ma rõhutan, et mitte tänu meile, vaid tänu meeskonnatööle ja sellele, et koorilauljad on tegelikult väga nutikad! Hea tulemus kompenseeris kogu vaeva. Raskeid hetki kompenseerivad igasugused väikesed ja suured positiivsed hetked, neist ülevaim on muidugi ühislaulmine peo lõpus.