Tantsupeo tegija ⟩ Kadri Jukk: lauludes, mängudes ja tantsudes on midagi, mis hoiab meie sidet juurtega

Noorte tantsupeo võimlemisrühmade liigijuht Kadri Jukk. Foto: Sille Annuk

XIII noorte laulu- ja tantsupeo võimlemisrühmade juures liigijuhidebüüdi tegev Kadri Jukk soovib ennekõike olla toetav ja lugupidav juht, kes annab edasi tunnet, et teab, mida see pidu tähendab nii osaleja kui ka juhendaja jaoks.

Kadri Jukk, olete tänavusel noorte tantsupeol võimlemisrühmade liigijuht. Rääkige palun, kuidas olete jõudnud võimlemiseni ning mis teid teie töös inspireerib?

Ma olen pärit väga sportlikust perekonnast, mu vanemad tegelesid kergejõustikuga. Minu võimlemismaastikule sattumine oli kõigile mõnevõrra ootamatu, aga kuidagi nii see läks, et kui mind esimest korda võimlemistrenni viidi, siis põhimõtteliselt sinna ma jäin kogu eluks. Midagi selles võlus mind ära. Võistlesin ise, sealt edasi tuli vaikselt treeneritöö lastega, siis omakorda klubi juures organisatoorne pool, võimlemise ja võistlustega seotud.

Arvan, et algselt mõjus mulle võimlemise mitmekesisus. See on tüdrukutele nii põnev ala – näha enda ees suuremaid tüdrukuid, kes kõik ilusate sätendavate trikoodega võimlevad, kasutavad erinevaid vahendeid. Siis tekibki tunne, et ma tahan ka seda vahendit proovida, ma tahan seda trikood selga. Ja selle sisse jõudes avastad, et võimlemises on lõputu variatiivsus ja vaheldus – kunagi ei hakka igav. See arendab nii mitmekülgselt ja annab motivatsiooni edasi püüelda. Isegi, kui tüdined ühest suunast ära, on kohe võimalus midagi uut proovida.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole «Püha on maa»?

Mul ei ole tegelikult tantsupidudega väga pikaaegset kogemust. Mäletan, kuidas kogesin esimest korda saatjana ühe rühma juures olles seda tugevat emotsiooni ja püha tunnet. See oli 2011. aasta pidu, mis toimus lauluväljakul. Rühm oli platsil ja tegi proovi, mina istusin kuskil kõrgemal, vaatasin ja nautisin. Ma avastasin end mõttelt, kuidas sa vaatad selles protsessis iga inimest erinevas rollis ja adud, mida see kõik kokku tähendab. Millist pühendumist see nõuab. Kuidas nad teevad seda meeletu kirega, olgu tegu korraldaja või ühe väikese peol osaleva lapsega.

Praegu, liigijuhina, meenutan ma sedasama emotsiooni ja teadmist. Ma tahaksin olla hästi toetav ja lugupidav juht – juhtida nii hästi kui ma vähegi oskan ja tundega, et ma tean, mida see protsess tähendab osaleja ja juhendaja jaoks.

Kuidas teie meelest suhestub XIII noorte tantsupeo võimlemisrühmade repertuaar tantsupeo üldise juhtmõttega «Sillad»?

Väike võimleja on side juurtega ja juurte tähtsuse esiplaanile seadja. Nende vahendiks on kaltsuvaip, mis on mõtteliselt võib-olla kootud oma vanaema kangastelgedel ning tähistab kodu ja juuri. Selle vaiba abil tekib platsile tunne, kuidas kanname oma esivanemate pärandit edasi, lauludes, mängudes, tantsudes ja alati on midagi, mis hoiab meie sidet juurtega.

Suur võimleja on selle tantsupeo kontekstis lüli, kes näitab hetke inimese elus, kus teatavad sillad ilma mõtlemata põletatakse. Sellel hetkel tundub see kõik nii õige – mina olen maailma valitseja ja tean täpselt ja ümbritsevatest paremini seda, kuidas asjad käivad. Nii toimubki mässumeelne, vihane sildade põletamine.

Võimlejatel on ka koondkava nimega «Sildumine». See ongi kokku saamise koht. Arusaamise koht, millise sisemiste sildade vikerkaare olen loonud. Milline kannab mind edasi ja millised hoiavad alati minus turvatunnet ja kindlust. Midagi on põletatud, midagi on võib-olla ka hapraks muutunud, kuid kõige tähtsamad sillad on püsivad ja jäävad.

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja millised väljakutsed see teie hinnangul osalejate esitab?

Ma olen päris kindel, et võimleja jaoks on repertuaar mõnusalt arendav ja mitmekülgne. Juba vahendid on kindlasti midagi seesugust, millega võimleja igapäevaselt ei toimeta. Seekord siis kaltsuvaip, poi (nii nimetame me suure võimleja vahendit) ja pikad kangad koondkavas.

Suure võimleja jaoks on väljakutse oma kehaliste võimete näitamises ja arendamises – kehakool peab olema väga hea. Ühtepidi on vaja oskuslikku sirutust, lõdvestust, hooliigutusi ja lainetusi, mis on võimleja baaselemendid. Teiselt poolt peab ta panema selle vahelduma vaba, mõnusa, lõdvaks laskva, emotsioonist pakatava kehatööga, et näidata oma agressiivsust ja mässumeelsus. Keha peab kõiki neid erinevaid tundeid väljendama.

Mõlemas kavas, nii «Kaltsuvaibast loon ma silla» kui «Sillad põlevad» on palju akrobaatilisi elemente. Väike võimleja peab harjutama tireleid, turiseisu, samas on väga oluline koostöö paarilisega, et vaip ilusti toimetaks. Suurtel võimlejatel on element, mida pole varem väga kasutatud – tõste. «Sildumises» on huvitav koostöö tantsijate vahel ühe suure kangaga toimetamisel. Kokkuvõttes hästi mitmekülgselt arendav repertuaar.

Kuidas on kollektiivid tänaseks teie hinnangul koroonapandeemia üle elanud?

Tantsupeoprotsessi algus oli keeruline, täis emotsioone ja muret, et mis päriselt saab. Juhendajad kartsid registreerimist ja vastutust, kas see rühm on ka päriselt olemas. Fakt on see, et vahetusi ongi olnud, nii rühmade kui liikmete osas. Aga tegelikult näitab aeg seda, et tullakse tagasi. On hästi tore näha, et on toimunud küll väikesed vahetused, aga võimlemine elab ja ma usun, elab väga rõõmsalt ja toimekalt. See on hea tunne.

Kas sel aastal 61. aastapäeva tähistav noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et ligi 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

Jah, kindlasti. See hulk inimesi, kes tahavad peole tulla ja on valmis selles protsessis osalema, on suur. Ja kui meie tuleme suure õhinaga ja tahame seda teha, siis tulevad ka juhendajad ja osalised kaasa. Mina usun küll, et see kestab ja me näeme pidusid veel väga-väga palju ja aina uhkemaid.

XIII noorte laulu- ja tantsupidu «Püha on maa» toimub 30. juunist 2. juulini Tallinnas. XIII noorte laulupeo kunstiline juht on Pärt Uusberg ning XIII noorte tantsupeo pealavastaja Agne Kurrikoff-Herman. Rahvamuusikapeo üldjuht on Juhan Uppin.