Lydia Rahula koroonapandeemia viljadest laulu- ja tantsupeol
/nginx/o/2021/12/02/14237147t1h1506.jpg)
30. juuni 2023, 23:29
/nginx/o/2023/06/30/15425760t1hfa32.jpg)
Just 13 reede sai alguseks õudustele, mille vilju nopime tänaseni ja saame arvatavasti veel edaspidigi maitsma – 2020. aasta 13. märtsil otsustas valitsus jätta lapsed koroonapandeemia tõttu distantsõppele. See oli ka põhjus, miks otsustati noorte laulu- ja tantsupidu aasta võrra edasi lükata.
Kui Hiinas ja Itaalias laialt levima hakanud viiruse pärast oli maailmas välja kuulutatud pandeemia ja Eestis tuvastatud 27 haigestunut, kehtestas valitsus eriolukorra, mille raames keelati inimeste kogunemine, suleti kaubanduskeskused, kinod ja riigipiir. Kui e-kool oli esimese hooga umbe jooksnud ja üleöö pedagoogi rolli sattunud vanemad hullumas, jõuti zoomide ja teamsideni, mis võimaldasid küll häda pärast koolitunde pidada, kuid koorilaul ja rahvatants arvutiteel... see oli kraad kangem väljakutse.
Tallinna Poistekoori dirigent ja XXI kooli õpetaja Lydia Rahula meenutab, et alguses oli isegi natuke põnev: «Et kuidas siis nüüd? Ei pea igal hommikul vara hakkama kooli poole sõitma. Saab pisut puhkust enne suve,» räägib Rahula. «Ega me keegi ju ei teadnud, kaua see kesta võib. Lootus oli, et varsti oleme jälle koos, aga... Aga mured algasid. Ja seda just kooris laulmise osas. See oli kooslaulmise õppimise surm,» tunnistab Rahula.
Veel üsna pandeemia alguses, 2020. aasta mais, korraldati Tallinna lauluväljakul kontsert, kus laulukaare alla rivistati paartuhat tahvelarvutit ja telefoniekraani ning autodega publikualale sõitnud inimesed võisid kuulata veebist virtuaalset ühendkoori. Päriselus sellised lahendused ei töötanud – ajanihke ja kaja tõttu muutus korraga laulmine arvutis kakofooniaks.
Rahula nendib, et kõige raskem oligi see, et keegi teisi ei kuule. «Igaüks kuuleb ainult oma häält. Lapsed ise ei ole nii profid, et oskasid öelda, kas intonatsioon oli puhas või mitte, kas agoogika (tempo muutus) oli õige. Aga kõige raskem oli see minule, sest ainult klaverist jäi väheseks – poistel oli vaja kuulda ka vokaali,» tõdeb Rahula, et tal niigi pole loomupäraselt kõrget häält, kuid kaasa tuli laulda tundide viisi. «See veebiõpe pani minu häälepaeltele korraliku põntsu! Kui aga küsisin, et kuidas välja tuli, siis alati tõstsid kõik pöidla üles – suurepäraselt.» naerab ta tagantjärele.
Pöidla tõstjad teisel pool ekraani olid muidugi ka parajalt kavalad. Kaua sa ikka oma toas üksinda arvuti ees püsti seisad ja laulad, pealegi kui mikrofon on niikuinii välja lülitatud. Kiiresti avastati, et samal ajal on võimalik mängida ka arvutimänge. Ei jäänud see dirigendilegi märkamata: «Oli näha, et laual ei olegi lahti noodivihik ja muu vajalik, vaid käib mingi muu tegevus.»
Positiivse poole pealt toob Rahula esile, et sai arvutil uusi võtteid selgeks. «Ja positiivne oli ka see, et üksi lauldes tuli välja, et mõni, keda arvasin, et saab alati hakkama, partiid on selged, ei olnudlki suuteline oma partiid üksi ära laulma.» Poisid ise tunnistavad, et üksinda ettelaulmine oli päris hirmus, kuid see oli ka võimalus dirigendilt eraldi kiita saada, mis on tänini meeles.
Kas nalja ka sai? «Eks ikka sai,» muheleb Rahula. «Kellel tuli kassi või koera mängitada, kellel väikese õe-vennaga tegeleda, sest ema-isa läksid tööle. Kellel kohvitass läks ümber...»
Tõsinedes tunnistab Rahula, et pandeemia jättis koori tegevusse päris ränga jälje. «Osadel kadus üldse huvi. Mõni ütles, et tuleb tagasi siis, kui saame koos laulda. Aga ei tulnud,» ülteb Rahula, et ootab alati rõõmuga uusi poisse laulma.
Korraldajate otsust 2021. aasta 1. aprillist, mis lükkas noorte peo 2022. aasta suvest 2023. aastasse hindab Rahula ainuõigeks. Eelmise aasta kevadel valminud dokumentaalfilmi «Lydia» lõpukaadrites ütleb ta, et ei kujuta veel ette, kuidas koor kokku kõlama hakkab. Nüüd tunnistab ta, et kohe ei hakanudki. «Paljud poisid hakkasid häält murdma ning kuue-seitsmeaastased veebiõpet ei teinud. Alles nüüd hakkab koor tasapisi saavutama varasemat kõlapilti,» ütleb Rahula ning lisab: «Ja tegelikult ongi nii, et laps keda kunagi ei panda tegema, mida ta ei suuda, ei tee kunagi seda, mida suudab!»
Seega võib öelda, et pandeemia tõttu aasta võrra kauem küpsenud vili noorte laulu- ja tantsupeol ei ole sugugi mõru nagu matemaatikaeksam, vaid päris magus.