Ilmavaade minevikku: tormine I laulupidu ja siis pea sajand kuiva ilma

Kuigi ametlikult jäeti 2004. aastal ära peoliste rongkäik, toimus see stiihiliselt ning sel osales hoolimata paduvihmast üle 10000 peolise. Foto: Peeter Langovits

Kuigi laulupidude traditsioon sai 154 aastat tagasi alguse sinistest vihmavarjudest improviseeritud katuse all, siis halb enne see ei olnud: ilmataat on laulu- ja tantsupeolisi pooleteise sajandi jooksul pigem säästnud.

Pühapäevast noorte üldlaulupidu räsinud ning selle ajutiselt isegi pausile pannud paduvihm ei ole rahvuspidude ajaloos mõistagi pretsedent.

1869. aasta 1. juulil, kui esimese üldlaulupeo teisel päeval lauljad rongkäiguna Tartu Ressource’i aeda liikusid, hakkas kohale jõudes kallama vihma sellises mahus, et kontserdi toimumine seati kahtluse alla. «Otsustati, et kui kuulajad platsile jäävad, ei saa ka lauljad pakku joosta,» meenutati laulupidude kodulehel. Dr G. Schultz-Bertrami sõnade kohaselt «sinistest vihmavarjudest improviseeritud katuse all» toimunud kontserdi rõõmu vihmapiisad ei kustutanud. Laulujuhtidelgi oli raske, kuid tujulanguse demonstreerimise asemel kutsusid nad rahvast iga laulu eel üles ilma kuivaks laulma ja tõstsid oma hõbekepi nagu «oleksid sellega tahtnud vihmatilgad tagasi lüüa».

1960. aasta. Nõnda dramaatiline kogemus laulupidusid püsivalt saatma ei jäänud. Vastupidi. Ligi sajandi jooksul jäid laulupeod ära küll sõdade, kuid mitte ilma tõttu. Nõukogude okupatsioonivõimude kujundatud laulu- ja tantsupeol jäi 1960. aastal ühisele rongkäigule järgnema pidanud kontsert paduvihma tõttu sootuks ära. «Tantsijad pidasid peaproovi lausvihmas ning hoolimata pikkadest pesunöörirividest, mis ööbimiskohti kaunistasid, esinesid paljud järgmistel kontsertidel märgade rahvarõivastega,» meenutati 63 aasta tagust pidu.