Tantsupeo aujuht Ene Jakobson: me ei tohi unustada, kus peituvad meie juured

Ene Jakobson tütarde Helena-Mariana Reimanni ja Jaanika Liiuga 2023. aasta noorte tantsupeol „Sillad“. Foto: Ingrid Kuusk

Tantsupeo aujuhi tunnustust kannavad silmapaistvad rahvatantsujuhid, kelle töö ja looming on aastate jooksul oluliselt mõjutanud ja kujundanud Eesti tantsupidude traditsiooni. Üheks neist on Tallinna Huvikeskus Kullo Tantsuansambli Sõleke looja Ene Jakobson, kes on alates 1982. aastast panustanud noorte- ja üldtantsupidude korraldusse nii liigijuhi kui ka assistendi rollides. Sageli leiavad tema loodud eestiainelised tantsud koha peo repertuaaris.

«Mul on nii meeles – trikood seljas, linikud käes, läksime paduvihma sajus staadioni poole…» meenutab Ene Jakobson oma esimest tantsupeo kogemust 1965. aastal, mil ta osales peol võimlejana. Noorena iluvõimlemisega tegelenud Jakobsonil läks peale seda pidu veel päris mitu aastat enne, kui ta tantsupidude juurde tagasi jõudis, nüüd juba rahvatantsujuhina.

«Tugeva eesti rahvatantsu tehnilise põhja sain tantsuansamblist Tuisuline Salme ja Ott Valgemäe käe all ning Tallinna Ülikooli koreograafia erialalt, mille teise lennu vilistlane olen,» tõdeb tantsujuht. Kuigi noorena tegeles Jakobson nii iluvõimlemise kui ka rahvatantsuga, ei ole ta rahvatantsijana tantsupeol osalenud. Pärast ülikooli tegutses ta juba iseseisva tantsujuhi ja tantsuansambli Sõleke eestvedajana kui toonane poistetantsude üldjuht Ülo Luht teda 1982. aastal V noorte tantsupeole assistendiks kutsus. Kolm aastat hiljem, 1985. aasta üldtantsupeol oli Jakobson juba tütarlasterühmade liigijuht ja alates sellest on ta osa saanud igast tantsupeost, algselt rohkem liigijuhi või assistendi rollis, hiljem autori, tantsuõpetaja ja aujuhina.

Tantsupeoga «Iseoma» on Ene Jakobson seotud koguni neljal erilisel moel – ta on peo aujuht, kahe tantsu autor, ühe valiksegarühma tantsuõpetaja ning samal ajal ka toetav ema tütar Helena-Marianale, kes on peo pealavastaja rollis. Kui küsida, millist nõu Ene tütrele peo lavastamise juures on andnud, vastab ta: «Ega liialt ei olegi. Ta on väga iseseisev tüdruk. Ta on ju kõik need aastad minu kõrval kasvanud. Aga vahel teeb ikka südame soojaks, kui ta selles kiires peotuhinas tuleb ja küsib, mida ma ühest või teisest asjast arvan.»

Mis on tantsupidude juures see, mis võiks alati säilida ja aastast-aastasse ikka pidusid ühendada?

Minu nägemuses on tantsupeol oluline roll uue ja vana kokku toomisel. Usun, et pidude puhul peaks kindlasti säilima side meie pärimustantsudega, ent samal ajal võiks selle kõrvale tuua alati ka tehnilisemat lavarahvatantsu ja eriti tore on nende kahe ühildamine. Näiteks tuleb sel suvel peol esitusele hoogne ja kaasahaarav «Lööme loojanguni lokku». Tants, millest minu silmis võiks välja kasvada nii-öelda uus pärimustants, mille tantsimist ikka ja jälle üheskoos nautida. Näen seda enda juhendatava noorte segarühma pealt, see tants tõmbab neid kaasa ja paneb silmad särama. See on väga tore. Samas tuleb arvestada, et kui tantsu esitatakse suurel väljakul, peab ka pärimuse sugemetega tants olema esitatud küllalt täpselt ja ühtlaselt. Ainult nii saavad tekkida põnevad joonised, mida ka vaataja alati pikisilmi ootab.

Kuigi sarnaselt viimastele aastatele on ka sel aastal tantsupeo kavas rohkem lavarahvatantsu kui pärimust, leiab mitme piirkonna lavastusest siiski ka pärimustantse või uuemat loomingut, milles on selgelt tajutavaid pärimuse mõjutusi. Nii nagu kõik siin maailmas on pidevas arengus, võiksid seda olla ka meie tantsupeod, kuid me ei tohi unustada, kust oleme tulnud ja kus peituvad meie juured.

Kui mõtlete tänavuse tantsupeo juhtmõttele «Iseoma», siis mis on esimene mõte või tunne, mis teile sellega seostub?

Laiemalt mõeldes seostub iseoma mulle sõnaga «meie» – meie Eestimaa, meie rahvas, meie erinevad piirkonnad ja omanäolised rahvarõivad, meie tants ja meie muusika. Kõik, mis meid ühendab.

Minu isiklik iseoma on minu perekond – minu kaks tütart, nende neli poega, nende kaasad ja meie pisike 8-kuune printsess Iti, kellele olen vanavanaema.

Kolmas väga oluline iseoma minu elus on Tantsuansambel Sõleke, mille ema olen olnud juba pea pool sajandit. Nüüdseks ehk juba lausa vanaema (Ene viitab oma tütardele Helenale ja Jaanikale, kes tema kõrval ansamblis tegutsevad). Sõlekese ema roll on mulle väga hingelähedane. Lapsed alustavad siin tantsimist pisikesest peale ja lendavad laia maailma täiskasvanuna. Lisaks tantsuoskuste omandamisele õpivad nad siin, mida tähendab teistega arvestamine ja kohusetunne. Mulle meeldib mõelda, et tantsimine teeb inimesed ilusamaks.

Tänavune tantsupidu toob kokku meie eesti rahvatantsu suguvõsa. Milliseid mõtteid suguvõsa kokkutuleku temaatika teis äratab?

Minu enda suguvõsas ei ole pikki aastaid suuremat kokkutulekut korraldatud, kuid Sõlekese pere saab Karepal kokku iga viie aasta tagant – järgmine kord juba 2026. aasta suvel. Karepa, kus Sõleke on pidanud suvelaagreid nüüdseks juba 43 aastat järjest, on kõigi jaoks ühine lapsepõlve ja noorusea mälestuste paik, kuhu alati rõõmsal meelel kokku tullakse.

Tänapäeva kiire elutempo juures hindan neid haruldasi inimesi, kes selliste suurte kokkutulekute korraldamisel on suutnud järjepidevaks jääda ja võtavad aeg-ajalt südameasjaks suguvõsa kokku kutsuda. Ehk innustab tänavune tantsupeo lavastus mõnd vaatajatki üle pika aja omadega taas kokku tulema.

Piirkonnapõhisel peol toovad tantsijad väljakule meie rikkaliku ning omanäolise rahvarõivaste menüü. Millise Eesti piirkonna rahvarõivaid teie kannate?

Kuna minu isa oli pärit Pärnumaalt, olen viimasel ajal kõige rohkem kandnud Audru rahvarõivaid. Lapsepõlves veetsin kõik suved Audrus sugulaste juures, kus üheskoos teiste lastega Audru jões ujusime, ratastega sõitsime, lehmi karjatasime… Audru seelik on mul tegelikult päris igivana pärimuslik seelik, mida siiani tähtsatel sündmustel, nagu seda on meie tantsupidu, uhkusega kannan.

Tantsupeoni on jäänud vähem kui kuu aega. Millise sõnumi soovite tänastele tantsijatele ja peo korraldajatele kaasa anda?

Ikka rõõmsalt – vihmas, tuules ja päikeses. Lustlikku iseoma pidu!