/nginx/o/2023/05/17/15327480t1hf7dc.jpg)
/nginx/o/2019/05/08/12146903t1hee9e.jpg)
Nagu iga suure ettevõtmisega, kaasneb ka tuleteekonnaga ootamatusi. Just need sündmused on aga väärtuslikeks kogemusteks, mis aitavad järgmist teekonda paremini planeerida. Milliseid ootamatusi on aastate jooksul ette tulnud ja kuidas on neid lahendatud, räägib tulemeeskonna juht Jaak Kortel.
Korteli sõnul eelneb tuleteekonnale pikk ja põhjalik planeerimisprotsess, kus mõeldakse läbi võimalikud ohud ja võimalused. «Oleme paika pannud, kuidas tuleteekonda tehniliselt korraldada ning taganud, et olemas oleksid kõik vajalikud vahendid ja nende tagavarad,» räägib Kortel.
Samuti on oluline, et meeskond saaks alati asjadest samamoodi aru. «Selle koha pealt tuleb tänusõnad öelda «Tuletulemise Akadeemilise Meeskonna» ehk Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori ja Tehnikaülikooli Kammerkoori liikmetele, kes 2019 aastal oskasid tehniliselt kogu tuletulemise protsessile otsa vaadata, käigupealt tulla erinevate muudatustega kaasa ning muuta tule tulemine kõigile positiivselt meeldejäävaks sündmuseks,» sõnab Kortel.
Ennetustegevust aitavad planeerida varasemad kogemused
2019. aasta tuletoomiseks loodi kaardirakendus, mis näitas reaalajas internetis tule asukohta. See vajas aga toimimiseks tule koordinaate edastavat nutitelefoni, mistõttu pidi telefon alati peotule vahetus läheduses olema. «Ühel hetkel helistas kaardirakendusfirma kontaktisik ja ütles, et tuli liigub 90 kilomeetrit tunnis hoopis kuskil teise küla kandis, kuigi peaks olema sündmusel ja paigal,» muigab Kortel. Selgus, et telefon kaardirakendusega oli ununenud ühe meeskonnaliikme taskusse, kes korraks poodi sõitis. Kortel lisas, et hiljem kustutati kõrvalepõige marsruudilt ning sel aastal on tule asukohta edastava vahendi logistika paremini läbimõeldud.
Liiklusõnnetuste vältimiseks on paigaldatud autode katustele kollased vilkurid, meeskond on varustatud helkurvestidega ning maanteede ääres püütakse vältida tule teekonna tegevusi. Seda selleks, et ennetada edaspidi olukordi, kus aeglaselt liikuvat tulekolonni või inimesi märgatakse liiga hilja. «Vahel on maanteedel kulgemine muidugi vältimatu, aga siis kaasame tegevusse võimalusel ka kohaliku politsei,» lisab Kortel.
Muidugi tekib ka olukordi, mida pole võimalik lõpuni ette planeerida. Kord sõitis tuli Tartust Jõgevamaale mööda Emajõge lodjaga, mis pika põua ja veetaseme langemise tõttu põhja kinni jäi. «Meeskonnaliikmed panid siis riided kilekotti ja hüppasid aluspükste väel vööni vette ning tulid tõrvikut ning laternat pea kohal hoides kaldale,» räägib Kortel muheledes. «Lahendasime olukorra kiiresti ja käigu pealt – meie asi oli jälgida, et tuli põleks ja edasi liiguks,» lisab ta. Sel korral on ujumisriided meeskonnal standardvarustuses.
Olukorrad, kus Eesti ilm ei andnud armu
2019. aasta tule teekonnal saabus laulu- ja tantsupeo tuli Pärnu sadamasse laevaga ning seda oli kai ääres tervitamas suur hulk rahvast. «Kui tulemees laterna laeval uhkelt üles tõstis, et rahvast tervitada, kustus latern ootamatult ära,» meenutab Kortel. Tegemist oli kurva juhusega, kus tugeva tuule puhumisel tekkis halva nurga all laternasse tuulepööris, mis leegi kustutas. «Õnneks olime selliseks juhuseks valmis ning laeval oli tulemeeskonna liige koos tagavaratulega. Nii saime leegi taas laternas süüdata.»
Teinekord peab tuli aga vastu ekstreemsetele oludele. «Kehtna kontsert-simmanil juhtus, et leek ei andnud alla isegi äikesetormile. Hiljem aga avastasime, et laternate puidust detailid pundusid vihma tõttu üles ja mõnel laternal ei tahtnud enam klaaskuppel lahti käia,» jutustab Kortel. Sellest õppis meeskond, et tulevikus tuleb puitdetailid töödelda kas ilmastikukindlamaks, hoida laternad lausvihma eest varjus või tellida ilmataadilt kuivemat ilma.